Kallaste – Mustvee

07.03.2021
35.matkapäev. Planeeritud: 29 km (Käidud: 28,1 km)
Külastatav linn: MUSTVEE (33)
Kokku käidud: 1239,7 ehk 71,6%

Enne, kui läheme tänaste sündmuste juurde, natuke veel Kallastest. Tegemist on väga väikese ja vaikse linnakesega. Kui eile kella 15.30 linna jõudsin, siis linnapiirist kesklinna oma öömajja jalutades kohtasin u 1 km jooksul vaid ühte (!) inimest ja ühte autot. Ning see ainuke jalakäia oli ilmselgelt vene rahvusest vanem mees, rahvuse reetis peas olev läki-läki, millel otsaees ilutses suur punane viisnurk. Lisaks veel mõned asjad, mis meenutasid nõukaaega, näiteks tänavanimed: Sõpruse, Rahu, 1.mai, Oktoobri. Mitte et neis midagi halba oleks, aga mujalt tänapäeval naljalt sellist nimedekombot ei leia. Samas, Ida-Virumaa on veel ees! 😆

Kallaste motiivid.

Minu majutajaks Kallastel oli kohaliku hosteli juhataja Jekaterina. Katja tegi mulle välja nii toa kui söögi, suur-suur tänu! ♥️🙂

Kallaste hostel.
Uhke õhtusöök hostelis.

Kallastelt lahkudes oli ilm ilus ja miski ei viidanud sellele, et ilm võiks minna sama hulluks, kui eile õhtul. Aga läks. Poole tee peal oli täna väga vali tuul, Mustvee kanti jõudes tuul küll nõrgened, see-eest aga lumesadu tihenes.

Ilus hommikune talvetee.

Enne ilma halvenemist päästis tagantpoolt paistev päike, nägin äkitselt varju pealt, et keegi on mul kannul. Kiire reageerimine päästis mu kintsud ja kannikad, sest üks kohalik koer oli otsustanud proovida, kuidas maitseb ühe matkaja tuharalihas. Pareerides tigediku lähenemiskatseid kõndimiskeppidega nagu D’Artagnan üritasin tast eemalduda, kuid ta kargles mu ümber edasi, ise lõrisedes, ila tilkumas lõgemete vahelt. Kuna tundsin, et jaksa nii palju keksida nagu Kaido Kaabermaa olümpiamängudel, võtsin lõpuks taskust äärmuslikuma enesekaitsevahendi. Väike sutsakas sundis kurivaimu alistuma ja üle põllu kodu poole tagasi lippama. Kuna foto jaoks oleks ta olnud valmis poseerima vaid verest nõretav tükk minu kintsu hammaste vahel, jäi fotosessioon ära. Loomakaitsjate ja koerasõprade rahustuseks võin öelda, et ma ei vigastanud koera ja ta elab õnnelikult oma kurja-koera-elu edasi. 🐺🙂

Edasi nägin tee ääres tunandeaastast tamme (mis tegelikult olevat u 400 a vana) ja siis üht mõnevõrra nooremat puud, mis öisele tormile oli alla vandunud. Oli teine õnnetult otsapidi tee peal, vedasin ta kraavi rahulikult puhkama.

Tuhandeaastane tamm.
Öises tormis murdunud puu.

Kuna täna marssisin suures osas tagasi eile Kallastele mindud teed, siis oli lootust kohata samu inimesi. Eerot küll ei kohanud, Taimit ja Ingat aga küll. Inga kutsus enda poolt Omedust läbi, pakkus kohvi ja kaneelisaiakesi ning siis astus minuga mõne kilomeetri kaasa. Teel Inga juurde kohvile soovisin jõudu kohalikule, kes hoovis lund rookis. Soovisin jõudu, tema tänas. Küsis siis, kuhu mul minek. Seisatasin ja seletasin, mis mul käsil, mees soovis edu ja mina läksin oma teed. Kui hiljem Ingaga koos astusin, sõitis sama mees meist mööda, peatas auto ja andis mulle teele kaasa paki väikeseid šokolaade. Ning siis selgus, et mees on Inga onu! 😆 Väike maailm!

Kohvipaus Inga juures.
Mina ja Inga.
Mmmm…… šokolaad! 😍

Taimit aga kohtasin Mustvees, kus ta lilli müüb. Tööd oli täna palju, homme ju naistepäev! 🌹🌹🌹

Mina ja Taimi.

Inga juurest lahkudes oli astuda veel 7 km mööda tänavküla. Pool maad saatis mind Inga, vaevalt 1 km sain astuda, kui vastu tulid mulle Mustvee naised Aive, Anu ja Mustvee kultuurikeskuse juhataja, minu tänane majutaja Laidi. Ja teate mis, Laidi usaldas minu käsutusse terve kultuurikeskuse! Terve palee, oma paartuhat ruutmeetrit, sellist privaatöömaja pole mul enne olnud! 🙂 Kultuurikeskuses muide elab ka kass nimega Hurmur. Ta leiti paar aastat tagasi tänavalt, aga kuna siinse maja töötajad armusid temasse, siis pandi talle nimeks Hurmur ja kuhugi ära ei antudki. 🐱♥️

Sinised majad tänavküla Mustvee-poolses otsas ehk nn Venekülas.
Palvela Kasepää – Raja tänavkülas.
Anu, Laidi ja Aive.
Uhkeim palee, kus ma ööbinud olen! 😍
Hurmur.

Ja ongi nagu kõik tänaseks. Ah jaa, teel nägin täna kitse, seisis teine tee ääres minust vähem, kui 100 m kaugusel. Jäin seisma, võtsin kepid kaenla alla, kindad käest, telefoni taskust, kits ikka seisab teel. Tõstsin telefoni pildistamiseks, hästi tasakesti, vaatasin ekraani, ja kits läinud! Kuidas ta haihtus sekundiga, arusaamatu! 😨

Siin oli sekund tagasi kits, ausõna!!! 😆

Hea küll, homme ootab mind 40-kilomeetrine teekond Iisakusse. Kuna plaanin varakult astuma hakata, siis ka varakult tuttu, paleega lähemalt tutvumiseks kahjuks eriti aega pole…

Head ööd! 🙂

Kallaste – Mustvee.
Vana piirivalvetorn Omedus, kuhu otsa ma ei pääsenud.
Kasepää surnuaed.
Mustvee kultuurikeskus.
Aile, mina, Anu ja Laidi.
Hurmur ja mina.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga